AINO KÄRT

 Aino Kärt oli Imavere koduloo-uurija, kultuurielu eestvedaja ja kooliõpetaja (19.03.1921–25.10.1993). Ta sündis 1921.a. Pilistvere kihelkonnas Taadikvere külas Lavi talus. Oma igapäevasesse töösse kandis ta Eesti talupidamise ja kultuurielu väärtusi sõltumata ajast ja oludest, mida ta ise kirjeldas sõnadega: „Sõna kodu ja kodu-uurimine viib meid jälle tagasi lapsepõlvemaile, rehetoa suitsusooja ja sammaldunud katusega kodutallu.”

Aino eestvedamisel loodi mitmeid traditsioone, millest peeti lugu. Sarnaselt toimis seltsielu enne sõda. Rahvas võttis omaks puhkpillimängu, teatriharrastuse, laulu, tantsu ja käsitöö. Oma töökuse, sihikindluse ja tolle aja tagasihoidlike vahenditega ühendas ta Imavere kandi inimesed kultuurielu keskmesse.

Tema loodud pärandina tähistatakse 1971. aastast tänaseni Imavere piirkonnas perekondlikult ja pidulikult laste nimepäeva. Imavere rahvamaja tööd juhatas Aino aastatel 1957-1976.

Eriline koht tema töös oli kodu-uurimisel. Juba see, et ta 1959. aastal ehitas kultuurimajaks üles Imavere mõisa viinavabriku hävimisele määratud varemetes ja rajas sinna muuseumi, tõestas tema austust pärimuse vastu. Tema kodu-uurimuslik töö ei ole kitsalt ainult Imavere keskne, vaid hõlmab inimeste elu-olu ja tegemisi naabervaldadest Põltsamaalt ja Kabalast ning Pilistvere kihelkonnast. Umbes sada kirjatööd ja raamat „Imavere kolhoos 1948-1989” on kullateraga rikkus. Kogutud vanavara on talletatud põhiliselt Eesti Rahva Muuseumis, veidi ka Järvamaa ja Viljandi muuseumis. 1981. aastal omistati talle aunimetus: Eesti Rahva Muuseumi teeneline korrespondent.

Soojad mälestused Aino Kärdist elavad edasi inimestes, kes teda tundsid ja temalt õppisid.